Järgi tuli meile vulkaani jalamile tuttav kastiauto ja ka sadamas oli ees tuttav lootsik. Tee tagasi teispoole järve oli rahulik, rahvas nautis õlut ja lakkus haavu. Me nägime välja suhteliselt koomilised, sest olime pealaest varba otsteni tolmuahvid. Kuna Guatemalas on hetkel kuiv hooaeg ja grammigi vihma ei ole juba kuid tulnud, siis kogu tee mäkke ja alla oli kaetud lendleva mullaga (tõenäoliselt peeneks uhmerdatud kivi).
Niipea kui paadist maha saime, palusime esimest võimalust end pesta. Selleks oli muidugi järv. Kohalikud sai kõva kõhutäie nalja, kui 8 valget inimest ennast rannas lahti riietasid ja suure rõõmuga lainetesse heitsid. Inimese tunne tuli jälle peale ja veel parem oli väsinud jalgadele jahedas vees kosutust anda.
Enne järgnevat pikka bussisõitu vaatasime ringi veidi selles külakeses ja püüdsime leida endale süüa. Mulle hakkab tunduma, et kõik külad siin riigis on suhteliselt sarnased. Väiksed kitsad munakivi sillutisega tänavad, mida ääristavad kohaliku nänni putkad. Võimalik osta endale igasugu punutisi ümber käe, kohalikke rahvariideid, maiade hieroglüüfidega taldrikuid, seinaplaate jne. Enamus kohalikke kannab siin rahvariideid, mis on nagu kotid seljas. Väga sädelevad ja värilised ning palju sitse, satse ja pitse.
Kell seitse pakkisime oma varanduse jälle meile järgi tulnud mikrobussi ning 9 tunnine sõit läbi öö võis alata. Mäletan vaid sõidu esimest tunnikest ja seda rummile ning eesti süldilauludele. Korraldasime paraja kontserdi bussis, oli ju ometi Eesti Vabariigi sünnpäev.
Päevane pingutus tegi oma töö ja märkamatult ärkasin juba hommeikul kell kuus Flores'e külakeses hotelli ukse ees. Sellised bussisõidud on mulle meelt mööda. Pooltundi hiljem olime juba hotelli voodikestes valgete linade vahel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar