12 - 13. veebruar spordilaager

Minu esimene sukeldumispäev (12. veebruar) sai kiire ja kehva lõpu. Järg jõudis minuni ja palavik aheldas mind voodisse. Ei tea millest see alguse sai aga enne mind olid pikali Kersti ja Pääru ning pärast mind hakka rahvast langema kui loogu. Päeva teises pooles murdus Marko ning õhtuks olid rivist väljas ka Katrin ning Nastja. Öö tualetis veetis Andree. Selle aasta reis on küll kellegi poolt ära neetud.

Mis seal siis ikka, tabeletiring sisse ja viinasokid jalga ning unehõlma. Õhtuks oli olemine juba enam vähem ja võimeline võtma ette jalutuskäigu pikki randa ning kitsats peatänavat.

Külastatud sai ühte tänava äärset söögikohakest. Ei oskagi seda kuidagi kohe kirjeldada - selline urka moodi, plastmassist aiatoolid, kiled seinteks tuule eest. Teenindajateks 2 käredat, elurõõmsat 60+ naisterahvast, seljas ära peetud riided. Kuid see, mis lauda kanti oli uskumatu. Ühe praega võiks ära toita terve pesakonna. Lisaks suurusele olid ka kuradi maitsvad. Näide Pääru taldrikust, kus on küpsetatud kala juurviljade ja sibularõngastega. Hind 195 kohalikku ehk siis ca 10 dollarit.

13. veebruari hommik oli minule kui valguskiir, luud ja kondid ei valutanud enam, seega ei saanud keegi ega miski mind takistada vette minemast. Kariibi mere vesi ca 26-27 kraadi ja paistab väga hästi läbi, kuid kuramuse soolane. Hommikune esimene sukeldumine toimus kell pool üheksa paiku ja teine kella ühe aeg päeval. Laev millega meid merele toimetati, on lihtne sukeldumiseks kohaldatud lootsik. Osaliselt laenutatud varustus ei kannata kriitikat. Pääru sai vesti, mis lekib - küll õnneks sissepoole ehk siis pidevalt tuleb tasakaalustamiseks vestist õhku välja lasta. Minule anti alustuseks lausa XXS (laste) vest, mis mul vaevu eest kinni läks. Igasugune silmamõõt puudub. See õnnestus mul vahetada siiski number suurema vastu, mis põhimõtteliselt vees elas oma elu ja kuidagi seljas seista ei tahtnud (lihtsalt osa kinnitusi oli puudu).

Aga kõik selle kompenseeris veealune maailm. Juba esimesel sukeldumisel oli tervitamas meid hr kilpkonn. Värvilis kalu mitte väga palju, kuid kurtmiseks ka põhjust ei ole. Leidus ka krabilisi, kel pikkust koos sõrgadega nii 40 cm, vuntsid veel pikemad. Korallid küll mitte kõige värvilisemsad aga vaatamist väärt. Löövad oma suurusega ja tegelikult ka mitmekesisusega. Päeva teisel sukeldumisel sai pugemisoskuski proovile pandud ja väiksemat sorti koopalabürente läbitud.

Sport on sport, teed sa seda maa peal või vee all - väsitav on ühteviisi. Seega rääkigu pildid enda eest.