Hommik algas San Pedro Sulas oodatust varem. Olime eelmisel õhtul seltskonnaga kokkuleppinud, et kella 9 hommikul lähme linnaga tutvuma. Kuid miski pärast olid kõik juba 6 ajal jalgel ja pakatasid elurõõmust, eelmiste päevade mured olid kõik meelest läinud. Kamp koos läksime linna patseerima, esmalt kirikusse patte lunastama ja siis 5 tärni hotelli hommikusööki nautima. 5 USD'i eest said isegi poisid kõhu korralikult täis. Meie õnneks on igal pool võimalik maksta ka dollarites ja kohaliku raha omamine ei ole vajalik. Kurss on 1 dollar/20-le kohalikule. Poest saab 0,3 õlle kätte 1 euroga.
Linn iseenesest räpane ja must, rahvast seinast seina. Nii mõnegi nurgapeale jagus kerjuseid, kes haisesid kilomeetrite taha. Korralikke poode sellest linna osast me ei leidnud, kõik tänavad olid täis putkamajandust. Ühes sellises tänavas vahetult enne meie hotelli, sai minust kahjuks röövi ohver. Nimelt otsustas üks kohalik mu kaelast haarata kuldketi ja sellega jooksu panna. See kõik käis nii kiiresti, et ma eijõudsin vaid öelda "UPS" ning kadunud ta oligi. Va väike värdjas olid jätnud oma küüned lõikamata ja tõmbas mu kaela katki. Tuhka sellest ketist, hea et seljakotti ei võtnud. Selles oli mul tol hetkel ca 15 000 dollarit, mille Maido mulle Tallinnast kaasa andis ehk siis reisirahva 2 esimese nädala tegemiste finantseerimine.
Rohkem me ootama seiklusi ei jäänud. Panime ruttu kotid kokku ja sõitsime lennujaama ära, lootuses teisi kohata. Seal nad siis ka kõik olid, kes suuremate kes väiksemate seiklustega. Kaduma oli teepeal läinud Marko, Siiri ja Riina pagas, loodetavasti see ikka enne reisi lõppu ka välja ilmub. Nastja ja Oleg olid saanud meie Roatani lennu piletid väikse tasu eest ilusti ära muuta ning viimane sõit võis alata.
Rohkem me ootama seiklusi ei jäänud. Panime ruttu kotid kokku ja sõitsime lennujaama ära, lootuses teisi kohata. Seal nad siis ka kõik olid, kes suuremate kes väiksemate seiklustega. Kaduma oli teepeal läinud Marko, Siiri ja Riina pagas, loodetavasti see ikka enne reisi lõppu ka välja ilmub. Nastja ja Oleg olid saanud meie Roatani lennu piletid väikse tasu eest ilusti ära muuta ning viimane sõit võis alata.
Esimene plaaniline peatuskoht Roatan, üks kolmest Bay saarestikku kuuluvast saarest Hondurases. See on pikk, kitsas ja mägine saar – saare pikkus on ligi 60 km ja laius ainult 5 km kõige paksemas kohas. Pikki saart kulgevad mäed, mille maksimaalne kõrgus on umbes 900 jalga merepinnast, kust pea igalt poolt avaneb ainulaadne vaade Kariibi merele. Saare rannajoont katavad ilusad valged liivarannad, järsud kaldad, värvikad korallriffid ja lopsakas troopiline lehestik. Kel soovi lugeda, siis saare kohta saab infot siit http://tourismroatan.com/
Tegemist on tõelise PARADIISIGA!!!
Ilus seiklus, hää, et pea otsa jäi. On, mida meenutada.
VastaKustutaPaps
Hei,
VastaKustutaNo siis polegi muud kui sõbrapäevaks uus lunida. Aga ma annan teada et autuke jõudis ilma viperusteta möldreveskisse.
Igaljuhul sooja päikest ja merevett teile, sest olete selle auga välja teeninud :o)
Maret