16. - 17. veebruar veealune maailm

Päeva sai alustatud varakult - kell 7 sööma ja kella 8-ks juba sukeldumisklubisse. Nii saavad olema kõik päevad siin saarel. Seega väsitavad ja emotsioonide rohked.

Sadamas ootas meid parem laev kui eelmisel saarel. Varustuse osas ka märke paremuse poole. Probleemiks osutusid seekord lestada. Tuleb välja, et eesti naiste jalg ei mahu lõunamaalase lesta sisse. Enamus lesti tehtud nii kitsa liistuga, et anna olla. Sain endale päevi näinud 40-42 number lestada. Lõpuks harjusin ära, et lestad elavad vees oma elu ja lotendavad pidevalt jalas, õnneks ära ei suutnud neid kaotada.

Suuri sõnu ei tee, elu veeall siin on hoopis midagi muud kui eestis. Naudin igat viivu ja pilti ning püüan võimalikult palju ajusoppidesse talletada. Teile ka mõned näited.

Kahjuks ei vea siin saarel ilmaga. Iga päev on tulnud vihma ja ka tuul on suhteliselt tugev. Pühapäeva hommik oli eriti kole, kuid võtsime siiski nõuks sukelduma minna. Laine oli suur ja loksutas palju, klomp kurgus sai ka vette mindud. Nähtavus vees kehv, tegelikult tavaline eesti nähtavus. Kedagi erilist ei kohanud vees ja pilti ka teha ei saanud, lendlevat soga oli kõik täis. Rohkelt pakkus tegevust hoovus ja enda paati tagasi saamine.  Pääru kangemees tegi ikka teise kupsu veel. Mina lõpetasin oksendamisega peale esimest kupsu.

Ebaõnn jälitab meid jätkuvalt. Andree on juba 3 päeva kõrge palavikuga voodis ja tänase teise sukeldumise ajal jäi Nastja fotoaparaadist ilma. See tuli mingi imeläbi sukeldumisvesti küljest lahti ja läinud ta oligi.

Homse päeva veedame veel siin saarel ja siis juba katamaraaniga La Ceba'sse ja sealt edasi bussiga Guatemala poole. Seega andke andeks kui vahepeal postitusi ei tule, internet levib siin väga kaotiliselt.

OLGE TUBLID!!!!!