19. veebruar Copan Ruinas

Selle katamaraaniga Utila Printcess asusime teele 18 kilomeetrilisele merereisilie, mis oli rahulik. Meri ja ilm halastasid seekord meile. Igaks juhuks tõmbasin siiski ka merehaiguse tableti sisse ja ruttu magama. Härrased Kirspuud (Pääru ja Toomas) nööpisid õlled lahti (6.30 hommikul) ja tund läks nagu linnutiivul.

Las Ceibas oli meil tellitud buss vastas, sohver seisis kail silt nimega TERJE MEOS käes. Kuna endid suutsime vaevu bussi mahutada, siis kohvrid pidi reisima katusel. Õnneks tegi Marko head tööd ja 15 minutiga oli pakkimise töö tehtud.

Sõit võis Copani poole alata. Üks väike peatus tee peal. Nimelt 3-st kadunud kohvrist 2 on leitud ja need jõudsid lõpuks San Pedro Sula lennujaama. Honduras on kaunis maa, meenutab paljuski tegelikult Mehhikot. Selleks, et Copani jõuda, tuli ületada mäestik. Loodus ümberringi vägev, mägi mäe järel. Kohviistandused vaheldusid ananassi-, banaani-, suhkruroo- ja palmiistandustega. Rohelust palju palju. Ainuke halb asi oli väike buss. Nüüd tean mis tunne on sardiinidel konservikarbis - vesi voolab, jalgu pole kuskile panna, nahk naha vastas. Paaril korral võeti meid ka politsei poolt maha aga probleeme ei tekkinud.

Peale 6 tundi piinlemist tervitas meid armas mägine linnakse Copan Ruinas. Päris õudne oli bussiga mööda väikseid kitsaid ja meeletu tõusuga tänavaid liikuda. Hotell on väike aga armas. Aknast avaneb vaade mägedele, nagu Pääru seljataga näha.

 Jalgsi liikudes jättis linnake väga õdusa mulje. Reis läheb päev päevalt aina paremaks.

Copan oli kunagi üks ilusaimaid ja tähtsaimaid linnu maiade tsivilisatsioonis. Alates selle avastamisest 1500 aasta lõpus on see rajanud teed maadevastajatele, teadlastele ja reisihuvilistele, keda meelitatakse siia legendidega ja salapäraste lugudega.
http://www.copanruins.com/

http://www.copanpark.com/