24. veebruar San Pedro vulkaan

Hommikul kell neli nagu kella värk oli jälle buss hotelli ees. Hetkega oli jälle kogu varustus mikrobussi katusele komandeeritud ja sõit Atitlan'i järve äärde võis pilkases pimedused alata. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et puhkusest saab õudusunenägu.

Suund võeti külakesse Panajachel (ca 2 tundi, sinka vonka läbi mägede), kus ootas meid reisi korraldanud firma esindja ja giid. Ilm oli erinevalt eelnevatest päevadest oluliselt külmem. Kuigi ja, kraadiklaas näitas nii 25 kraadist sooja. Järve ääres (Atitlan'i järv on ca 1500 meetrit üle merepinna) ootas pisike paat, millega liikusime üle järve San Pedro külakesse ehk siis vulkaani jalamile. Sõit läks libedalt ja kestis nii 30 minutit. Kõik ahmisid õhku ja üritasid jäädvustada päikese tõusu ning joovastavalt ilusat mägist loodust.

Selle otsa me ka ronisime.

Paaditripp lõppenud, viidi meid koheselt hommikusöögile. Nagu ikka kanti lauale taldrik, mis sisaldas munaputru, oapastat, praetud banaane, kitsejuustu, veidi toorsalatit ning maisileiba. Kõrvale kruus korralikku head kohvi. Peale oapasta maitses kõiksuurepäraselt. Pasta on minu jaoks liiga jahune ja maitsetu. Pääru aga kiidab ja vitsutab kahe suupoolega.

Järgnevaks pakiti meid väikeveoki kasti kõiki, et vähendada veel mõnisada tõusumeetrit meie jalavaeva. Kastis püsti loksudes läbisime väga ilusa San Pedro külakese ning peatselt jõudsime ka vulkaaniparki. San Pedro vulkaan on üks kolmest (Pacaya, San Pedro ja Fuego) vulkaanist järve ääres. San Pedro ei ole aktiivne vulkaan ja kõrgust ca 3100 meetrit üle merepinna.

Sealt ülessepoole sai vaid jalgsi. Esimene tund oli samm reibas ja meel ülev. Läbismine kivist teed läbi kohviistanduste, nautides vapustavat vaadet alla järvele. Vaateplatvorm (1/4 distantsist) tuli reipalt kätte ja grupp jõudis sinna enam vähem koos (peale Terje, kes platvormist kaugemale ei jõudnudki).

Edasi läks asi samm sammult hullemaks. Hinges kirusin oma lolli pead, mis oli veel lollima otsuse teinud. Tee läks nii 20-30 % tõsuna mäest ülesse. Vesi jooksis mööda selga alla ja jalad tegid peatselt seda mida nemad tahtsid. Paaril korral oli jõud nii lõppenud, et otsus alla tagasi minna oli kohe kohe tekkimas. Tänu Pääru ja Katrin Saksa seltskonnale seda lõplikku seiskukohta katkestamise osas ei tulnud. Kolmekesi olime jäänud teistest maha ja püüdsime igal võimalikul moel teineteist ergutada. Varsti läks asi veel hullemaks, tõusunurk oli ca 45-50 kraadi. Liikusime teosammul ja iga kümne sammu tagant oli minutike või koguni paar puhkuspausi. Aga oh seda õnnistust, kui 4 tunni pärast jõudsime San Pedro vulkaani tippu.

Vaade, mis avanes oli seda väärt. Sõna otseses oli pea pilvedes. Pilvepiir jäi mõned meetrid meist alla poole. Taamal nägime teist suitsevat vulkaani. See ei olnud tegutsev vulkaan vaid päikese ja sisemise soojuse toel põlesid puud selle peal. Veel avanes kaunis vaade alla külakesele. Kauat meil seda nautida ei lubatud, sest vaja oli ka enne pimedat alla jõuda. Oh õnnistust, see oli veel raskem! Mul hakkasid tööle sellised lihased, mille olemasolust ma varem teadnud ei olnud. Poolel maal värisesid jalad nii, et seista enam ei tahtnud. Iga puhkepaus oli järjest raskem, sest püsti enam tõusta ei tahtnud. Lõpuks loobusin valuga võitlemast ja pisarad ning valugrimass näol jooksin gravitatsiooni jõudu eiramata allapoole. Oli ka esimene, kes keskusesse tagasi jõudis. Tasahilju jõudsid ka teised.

On juba öö ja homme tulen pool viis minna Tikali rahvusparki, seega jätk jutule tuleb pea.
NB! Oleme elus ja terved ning muretsemiseks pole põhjust.