23. veebruar Antigua

Piinav seiklus alaku, kell 6 hommikul sõitis mikrobuss hotelli ette ja pakkide laadimine bussi katusele võis alata. Kümmekond minutit hiljem jätsime 4 reisikaaslasega hüvasti ja litsusime endid taaskord ühistranspordi sisemusse. Õnneks oli hommik suhteliselt jahe ja see aitas sõbra toetavat õlga taluda. Umbes tunnise sõidu järel käsutati meid bussist välja, olime jõudnud piirtsooni. Esmalt läksime registreerisime endid Hondurasest välja 3 dollari eest ja siis 40 meetri kaugusel jälle 2 dollari eest Guatemalasse sisse. Kohalikud vaatasid meid kui imeloomi aga probleeme ei tekitatud.

Bussiaknast avanes vaid sinka-vonka, üles-alla looklev tee ja mõlemal pool udusse mattunud mäed, mis piltidele kahjuks kuidagi jääda ei tahtnud. Mida edasi me vurasime, seda kollasemaks ning pruunimaks mäed muutusid. Hondurases olnud lokkav roheline loodus vaikselt kadus.

 

Igav pilt, eelmise õhtu pidu ja hommikune varajane ärkamine tegid oma töö - silm vajus kinni ja  unemati tuli külla. Ärkasin bussi peatumise peale. Olime jõudnud mingisse Guatemala külakesse, mis jubedalt haises. Sinna jätsime maha 2 itaali turisti, kes olid hommikul meiega sõitu alustanud. Ausalt öeldes puges kerhe hirm nahavahele, on ju Guatemala Kesk-Ameerika riikidest kõige kuritegelikuma taustaga. Järgmise jalasirutamise saime kella 9 ajal. Bussijuhile oli ettenähtud hommikusöök mingis kohalikus hotellis. Hea oli ennast istmelt lahti kiskuda ja täies pikkuses sirutada. Asula oli äravahetamiseni sarnane eelmisega, ainult hais oli kuhugi kadunud. Majad valdavalt 1 kordsed kivist. Ise seejuures lärmakad ja õnnelikud, riides nagu kaltsakad. Ainuke erinevus eelmise riigiga - prügi tänavatelt kuskile kadunud. Samuti ei ääristanud tee ääri väljaspool asulaid rämps. See mulle meeldib!

Edasi viis tee meid Guatemala City'sse - tempokas, elav, kaasaegne ja kosmopoliitne linn, kus on suudetud säilitada oma traditsioonilised kombed – samuti tundub linn kohati veidi kaootiline. Guatemala City on riigi pealinn, kus elab ligi 3 miljonit inimest – see on Kesk-Ameerika suurim linn. Linn asub 4 897 jala kõrgusel merepinnas ja seda ümbritsevad mäed ja vulkaanid. Linnaga lähemalt tutvust teha ei õnnestunud, ühistransport sõidab oma rada. Kiirtee (suur ja uhke, paljude sildade ja peale ning mahasõitudega) viis suure tõenäosusega meid läbi eeslinnade, mis ei andnud küll mitte mingit märku õitsvast pealinnast. 

  

Tervetena jõudsime sihtpunkti ja sõit võttis aega 6,5 tundi.  Pealinnale väga lähedal asub maaliline ja lummav linn Antigua (Lõuna Guatemala), mis on peamine hispaania koloniaalaja pärand. See linn asub Panchoy Valley’l ja on ümbritsetud kolme vulkaaniga, mägedega ja kohviistandustega.

Antigua linn on kantud UNESCO pärandi nimekirja 1979 aastal. Selle kivisillutisega tänavad ja esivanemate aegsed ehitised kohanduvad maastikuga, kust on tekkinud imelised kultuurilised ja religioossed traditsioonid. Romantism hõljub selle linna igal nurgal ja see on ideaalne koht puhkamiseks.

Homme on selle puhkuse kõige jubedam päev - ronimine vulkaani otsa. Päev saab alguse kell 4 öösel, liigume bussiga Panajachel'i ja paatidega vulkaani San Pedro  jalamile ja siis edasi alla vaatamata, vaid ülesse poole kondiauru jõul. Seega ei ole vabariigi aastapäeval meil mingit pidu. Õhtul kella 7 paiku peaks tagasi alla jõudma ja siis kohe ka bussiga teele põhja Guatemalasse ehk Floresesse. Sõit sinna võtab 9 tundi. Esimesi muljeid loodan postitada 26. veebruaril (teil siis juba 27. veebruar)