18. veebruar viimane päev Utilal

Täna on looderadamise päev, vähemalt minul. Osa pundist saatsime hommikul sukelduma ja ise külakesse tatsama ning neti otsimad.

Esimese käigu võtsin ette kohalikku panka. Sisse saamine tõeline katsusmus. Pangan uksel seisab 3 hambuni relvastatud sõdurit - 2 väljas ja 1 sees. Esteks pead näitama passi, siis kontrollitakse läbi kogu su kott. Kindalsti ei lubata sind panka kui sul on kaasas mobiiltelefon. Kui kõik korras, siis antakse pangas sees olevale sõdurile märku ja ta teeb ukse lukust lahti. Panka sisse astudes tabab sind kangestus, sest  ruum on jäiselt külm. Hambaid klõgistades ootasin ca 15 minutit oma järjekorda. Jõudes kassasse selgus, et üle 200 dollari inimese kohta ei vahetata. Minul oli aga soov vahetada 3 inimese raha ca 450 dollarit. Kui ei saa, siis ei saa. Vahetasin maksimumi ja lasin ruttu jalga, ei jäänud ootama millal näpud ja varbad otsast külmuvad.

Raha käes, siis sammud ruttu kohalikku kõrtsu. Pool kümme istusime juba Tertsuga lauas ja nautisime poole liitrilisi Pina Colada kokse, mis maitsevad tõesti hästi.

Mõnik pilk (ainult hetkeks) ka töömeilidele, et ikka kursis olla uute muutustega (Kukk paneb osakonnajuhataja ameti maha ja hakkab 1. aprillist nõunikuks). Aitab ja nüüd siis ootama millal Pääru uute emotsioonidega merelt tuleb.

Pääru: Mere peal oli kõik täna parem ja ilusam. Nähtavus super, kuid kedagi erilist näha polnud. Olid sellised viimased rahulikud meditatiivsed kupsud.

Homme hommikul kell pool kuus peab olema juba triksis traksis ning katamaraan viib meid loodetavasti siit saarelt minema. Õhtuks peaks jõudma bussiga Copan Ruinas'isse ehk siis ca 7 tundi bussisõitu. Copan paikneb Hondurase lääneosas, ca 60 km kaugusel Guatemala piirist.