27. veebruar Belize ja San Ignacio linn

Täna hommikul kell 5 jätsime 4-kesi hüvasti oma reisiseltskonnaga, kellega kahjuks edasised plaanid ja soovid ei ühtinud. Meie istusime kohaliku ühistranspordi peale ja võtsime suuna lahkumiseks Guatemalast ning  jõuda päeva teiseks pooleks juba Belize'sse. Belize on riik Kariibi mere Yucatáni poolsaare kaguosas. Ta piirneb põhjast Mehhikoga ning läänest ja lõunast Guatemalaga. Belize varasem nimi oli Briti Honduras. Riigi pindala 22 966 km², rahvaarv 307 899 inimest. 

Sõit 2 riigi piirile võttis aega 1,5 tundi. Väikse vaevaga läbisime Guatemala tolli (teenustasu 2,5 dollarit templi eest passis) ja siis jalgsi järgmise riigi tolli. Belize tolli uksel tervitati meid lahkelt ja veel enne kui saime oma suukesed info küsimiseks lahti teha, teavitati meile -  Teie 4 saate San Ignacio'sse nii ja nii, täitke palun tolli paberid. Kõik meie kohta oli juba ametnikel teada - kust tuleme, kuhu läheme ja miks jne. Uskumatu, nagu salasilm jälgiks meie tegevust pidevalt. Lõbusa tolliametniku käest saime kiirelt uued templid ja meist said täieõiguslikud Belize turistid.

Väljas uksel ootas takso, mis sõidutas meid 15 dollari eest piirist 10 kilomeetri kaugusel olevasse San Ignatcio linnakesse. Macal ja Mopan'i jõe orus asuv San Ignacio ja tema naaberlinn, Santa Elena, moodustava Belize suuruselt teise linnapiirkonna. Kahte linna eraldab Macal-i jõgi ja Belize ainus rippsild, mis on ühe sõidurajaga Hawksworth sild (ehitati 1949). Kahes linnas on elanikke kokku umbes 20　000.

Meie hotell Venus asub linnakese peatänaval, ei midagi luksuslikku aga kurta ka ei saa. Tuba käes ja kohe linnakesega tutvuma ning homse päeva plaani täpsustama. Seadsime sammud MayaWalk Tours'i kontorisse, kuhu olime eelmistel päevadel saatnud kirja ja palunud broneerida koopa tubingu tuuri. Kaua ikka vett armastavad inimesed mööda kivihunnikuid ja varemeid seiklevad. Must mees (mitte pesemata) võttis meid vastu ja tekitas veidi segadust. Nimelt arvas tema, et talle kirjutanud Paaru on india naine. Aga segadus sai ruttu lahendatud ja paberimajandus korda aetud. Lisaks saime olulist infot mehelt ning lahket abi transpordi osas Belisze City'sse.

Jalgsi trett San Ignasio ja Santa Elena tänavatel üllatusi meile ei toonud. Mõlemad väiksed vaiksed linnakesed mis kinnitas meie otsust mitte üle ühe päeva siia jääda. Hoone sarnased möödunud päevadel nähtuga, inimesi igas nahavärvis. Külastasime ka kohalikku turgu, kus puuvilja letid lõid silme eest kirjuks. Valik tohutu. Õhtupoolikul nautisime kohalikus lähimas baaris pakutavat sööki. Mina võtsin krevette kartulipudruga ja Pääru pipraliha praekartuliga. Isuäratav aga veidi kallis. Maitseelamus läks maksma 51 Belize dollarit ehk siis 25,5 USA dollarit.

Homme alustame kell 8 koobaste tuuriga ning pärast seda siis läbi Belize City juba Mehhiko poole. 1. märtsi kella 5 ajal hommikul (siinse aja järgi) peaks me olema Playa del Carmenis, kuhu saime endale broneerida kolmeks päevaks korteri 2 magamistoa ja 2 vannitoaga. Seega postitustega võib tulla väike vahe sisse, teen seda jälle esimesel võimalusel.

Südamesse jääb kripeldama üks koht, mille külastamise otsustasime ära jätta. Lihtsalt küsitakse liiga palju raha ja nii fanaatikud sukeldujad me ei ole vist!

The Great Blue Hole - veealune auk on diameetriga 300 m ja 120 m sügav, kuulub maailma 10 parima sukeldumiskoha hulka. Koduks on see mitmetele hailiikidele - Caribbean Reef Shark, the Blacktip Shark, nurse sharks, bull shark, hammerhead shark.

26. veebruar Tikal'i Rahvuspark

Nagu jalad veel vähe haiged oleks. Hommikul kell pool viis istusime taakord turismibussi, et sõita 1,5 tunni ca 70 kilomeetri kaugusel asetsevasse Tikal'i Rahvusparki (Guatemala põhjaosas), mis kuulutati UNESCO pärandi nimekirja 1979 aastast (http://www.tikalpark.com/). See majesteetlik arheoloogiline pärl asub 576 ruutkilomeetril subtroopiliste vihmametsade alal.

Tegmist on siis järjekordse iidsete maiade linnaga. Hetkel on leiust suudestud välja kaevata ja taastada vaid 20 % kogu linnast. Enamus templeid ja altareid on veel mullakihi all. Aga see mis silmale näha on uskumatu.

25. veebruar Peten Itza järv ja Flores

Peten Itza järv (Guetemala suuruselt teine järv) on suurim lainetega järv toobilistes metsades Kesk-Ameerikas. See järv on umbes 48 km pikk ja hõlmab 98 ruutkilomeetrist pindala. Asub umbes 50 m allpool merepinda ja selles on tõenäoliselt olnud vett ka kuvadel jää-aegadel. Järve poolsaarele on ehitatud linn Flores, mis oli kunagi maiade tseremoniaalne keskus ning täna on see Petén’i provintsi keskus. Piirkond on unikaalne ja ajaloolise väärtusega, kus on palju arheoloogilist rikkust ehk teisisõnu maiade muuseum, mida ümbritseb džungel.

Flores ise on ime – tihedalt asustatud, punaste katustega hooned, kitsad munakivisillutisega tänavad, ajaloolise kiriku, Hispaania väljaku ja restoranidega, millele on lihtne komista jalutades linna võluvatel tänavatel. Saar linnake on rohkem kui meeldejääv vaatamisväärsus omaette. Enim pakub meeltele elamust öine järve äärne promenaad, kuhu õhtuti koguneb palju rahvast. Istutakse ja mõnuletaseks kohalike toitude ning vaikse muusika saatel. Kohalikud kolivad õhtuks oma pottide ja pannidega järve äärde ja teevad seal süüa. Esiotsa ei ole julgenud veel selliselt süüa endale osta, kasutanud vaid restoranide teenuseid. Aga kindlasti enne riigist lahkumist teeme selle ära.

Floreses on veel rahvuspark ja loomaaed Petencito.

24. veebruar seiklused jätkuvad

Järgi tuli meile vulkaani jalamile tuttav kastiauto ja ka sadamas oli ees tuttav lootsik. Tee tagasi teispoole järve oli rahulik, rahvas nautis õlut ja lakkus haavu. Me nägime välja suhteliselt koomilised, sest olime pealaest varba otsteni tolmuahvid. Kuna Guatemalas on hetkel kuiv hooaeg ja grammigi vihma ei ole juba kuid tulnud, siis kogu tee mäkke ja alla oli kaetud lendleva mullaga (tõenäoliselt peeneks uhmerdatud kivi).

Niipea kui paadist maha saime, palusime esimest võimalust end pesta. Selleks oli muidugi järv. Kohalikud sai kõva kõhutäie nalja, kui 8 valget inimest ennast rannas lahti riietasid ja suure rõõmuga lainetesse heitsid. Inimese tunne tuli jälle peale ja veel parem oli väsinud jalgadele jahedas vees kosutust anda.

Enne järgnevat pikka bussisõitu vaatasime ringi veidi selles külakeses ja püüdsime leida endale süüa. Mulle hakkab tunduma, et kõik külad siin riigis on suhteliselt sarnased. Väiksed kitsad munakivi sillutisega tänavad, mida ääristavad kohaliku nänni putkad. Võimalik osta endale igasugu punutisi ümber käe, kohalikke rahvariideid, maiade hieroglüüfidega taldrikuid, seinaplaate jne. Enamus kohalikke kannab siin rahvariideid, mis on nagu kotid seljas. Väga sädelevad ja värilised ning palju sitse, satse ja pitse.

Kell seitse pakkisime oma varanduse jälle meile järgi tulnud mikrobussi ning 9 tunnine sõit läbi öö võis alata. Mäletan vaid sõidu esimest tunnikest ja seda rummile ning eesti süldilauludele. Korraldasime paraja kontserdi bussis, oli ju ometi Eesti Vabariigi sünnpäev. 

Päevane pingutus tegi oma töö ja märkamatult ärkasin juba hommeikul kell kuus Flores'e külakeses hotelli ukse ees. Sellised bussisõidud on mulle meelt mööda. Pooltundi hiljem olime juba hotelli voodikestes valgete linade vahel.  

24. veebruar San Pedro vulkaan

Hommikul kell neli nagu kella värk oli jälle buss hotelli ees. Hetkega oli jälle kogu varustus mikrobussi katusele komandeeritud ja sõit Atitlan'i järve äärde võis pilkases pimedused alata. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et puhkusest saab õudusunenägu.

Suund võeti külakesse Panajachel (ca 2 tundi, sinka vonka läbi mägede), kus ootas meid reisi korraldanud firma esindja ja giid. Ilm oli erinevalt eelnevatest päevadest oluliselt külmem. Kuigi ja, kraadiklaas näitas nii 25 kraadist sooja. Järve ääres (Atitlan'i järv on ca 1500 meetrit üle merepinna) ootas pisike paat, millega liikusime üle järve San Pedro külakesse ehk siis vulkaani jalamile. Sõit läks libedalt ja kestis nii 30 minutit. Kõik ahmisid õhku ja üritasid jäädvustada päikese tõusu ning joovastavalt ilusat mägist loodust.

Selle otsa me ka ronisime.

Paaditripp lõppenud, viidi meid koheselt hommikusöögile. Nagu ikka kanti lauale taldrik, mis sisaldas munaputru, oapastat, praetud banaane, kitsejuustu, veidi toorsalatit ning maisileiba. Kõrvale kruus korralikku head kohvi. Peale oapasta maitses kõiksuurepäraselt. Pasta on minu jaoks liiga jahune ja maitsetu. Pääru aga kiidab ja vitsutab kahe suupoolega.

Järgnevaks pakiti meid väikeveoki kasti kõiki, et vähendada veel mõnisada tõusumeetrit meie jalavaeva. Kastis püsti loksudes läbisime väga ilusa San Pedro külakese ning peatselt jõudsime ka vulkaaniparki. San Pedro vulkaan on üks kolmest (Pacaya, San Pedro ja Fuego) vulkaanist järve ääres. San Pedro ei ole aktiivne vulkaan ja kõrgust ca 3100 meetrit üle merepinna.

Sealt ülessepoole sai vaid jalgsi. Esimene tund oli samm reibas ja meel ülev. Läbismine kivist teed läbi kohviistanduste, nautides vapustavat vaadet alla järvele. Vaateplatvorm (1/4 distantsist) tuli reipalt kätte ja grupp jõudis sinna enam vähem koos (peale Terje, kes platvormist kaugemale ei jõudnudki).

Edasi läks asi samm sammult hullemaks. Hinges kirusin oma lolli pead, mis oli veel lollima otsuse teinud. Tee läks nii 20-30 % tõsuna mäest ülesse. Vesi jooksis mööda selga alla ja jalad tegid peatselt seda mida nemad tahtsid. Paaril korral oli jõud nii lõppenud, et otsus alla tagasi minna oli kohe kohe tekkimas. Tänu Pääru ja Katrin Saksa seltskonnale seda lõplikku seiskukohta katkestamise osas ei tulnud. Kolmekesi olime jäänud teistest maha ja püüdsime igal võimalikul moel teineteist ergutada. Varsti läks asi veel hullemaks, tõusunurk oli ca 45-50 kraadi. Liikusime teosammul ja iga kümne sammu tagant oli minutike või koguni paar puhkuspausi. Aga oh seda õnnistust, kui 4 tunni pärast jõudsime San Pedro vulkaani tippu.

Vaade, mis avanes oli seda väärt. Sõna otseses oli pea pilvedes. Pilvepiir jäi mõned meetrid meist alla poole. Taamal nägime teist suitsevat vulkaani. See ei olnud tegutsev vulkaan vaid päikese ja sisemise soojuse toel põlesid puud selle peal. Veel avanes kaunis vaade alla külakesele. Kauat meil seda nautida ei lubatud, sest vaja oli ka enne pimedat alla jõuda. Oh õnnistust, see oli veel raskem! Mul hakkasid tööle sellised lihased, mille olemasolust ma varem teadnud ei olnud. Poolel maal värisesid jalad nii, et seista enam ei tahtnud. Iga puhkepaus oli järjest raskem, sest püsti enam tõusta ei tahtnud. Lõpuks loobusin valuga võitlemast ja pisarad ning valugrimass näol jooksin gravitatsiooni jõudu eiramata allapoole. Oli ka esimene, kes keskusesse tagasi jõudis. Tasahilju jõudsid ka teised.

On juba öö ja homme tulen pool viis minna Tikali rahvusparki, seega jätk jutule tuleb pea.
NB! Oleme elus ja terved ning muretsemiseks pole põhjust.

23. veebruar Antigua

Piinav seiklus alaku, kell 6 hommikul sõitis mikrobuss hotelli ette ja pakkide laadimine bussi katusele võis alata. Kümmekond minutit hiljem jätsime 4 reisikaaslasega hüvasti ja litsusime endid taaskord ühistranspordi sisemusse. Õnneks oli hommik suhteliselt jahe ja see aitas sõbra toetavat õlga taluda. Umbes tunnise sõidu järel käsutati meid bussist välja, olime jõudnud piirtsooni. Esmalt läksime registreerisime endid Hondurasest välja 3 dollari eest ja siis 40 meetri kaugusel jälle 2 dollari eest Guatemalasse sisse. Kohalikud vaatasid meid kui imeloomi aga probleeme ei tekitatud.

Bussiaknast avanes vaid sinka-vonka, üles-alla looklev tee ja mõlemal pool udusse mattunud mäed, mis piltidele kahjuks kuidagi jääda ei tahtnud. Mida edasi me vurasime, seda kollasemaks ning pruunimaks mäed muutusid. Hondurases olnud lokkav roheline loodus vaikselt kadus.

 

Igav pilt, eelmise õhtu pidu ja hommikune varajane ärkamine tegid oma töö - silm vajus kinni ja  unemati tuli külla. Ärkasin bussi peatumise peale. Olime jõudnud mingisse Guatemala külakesse, mis jubedalt haises. Sinna jätsime maha 2 itaali turisti, kes olid hommikul meiega sõitu alustanud. Ausalt öeldes puges kerhe hirm nahavahele, on ju Guatemala Kesk-Ameerika riikidest kõige kuritegelikuma taustaga. Järgmise jalasirutamise saime kella 9 ajal. Bussijuhile oli ettenähtud hommikusöök mingis kohalikus hotellis. Hea oli ennast istmelt lahti kiskuda ja täies pikkuses sirutada. Asula oli äravahetamiseni sarnane eelmisega, ainult hais oli kuhugi kadunud. Majad valdavalt 1 kordsed kivist. Ise seejuures lärmakad ja õnnelikud, riides nagu kaltsakad. Ainuke erinevus eelmise riigiga - prügi tänavatelt kuskile kadunud. Samuti ei ääristanud tee ääri väljaspool asulaid rämps. See mulle meeldib!

Edasi viis tee meid Guatemala City'sse - tempokas, elav, kaasaegne ja kosmopoliitne linn, kus on suudetud säilitada oma traditsioonilised kombed – samuti tundub linn kohati veidi kaootiline. Guatemala City on riigi pealinn, kus elab ligi 3 miljonit inimest – see on Kesk-Ameerika suurim linn. Linn asub 4 897 jala kõrgusel merepinnas ja seda ümbritsevad mäed ja vulkaanid. Linnaga lähemalt tutvust teha ei õnnestunud, ühistransport sõidab oma rada. Kiirtee (suur ja uhke, paljude sildade ja peale ning mahasõitudega) viis suure tõenäosusega meid läbi eeslinnade, mis ei andnud küll mitte mingit märku õitsvast pealinnast. 

  

Tervetena jõudsime sihtpunkti ja sõit võttis aega 6,5 tundi.  Pealinnale väga lähedal asub maaliline ja lummav linn Antigua (Lõuna Guatemala), mis on peamine hispaania koloniaalaja pärand. See linn asub Panchoy Valley’l ja on ümbritsetud kolme vulkaaniga, mägedega ja kohviistandustega.

Antigua linn on kantud UNESCO pärandi nimekirja 1979 aastal. Selle kivisillutisega tänavad ja esivanemate aegsed ehitised kohanduvad maastikuga, kust on tekkinud imelised kultuurilised ja religioossed traditsioonid. Romantism hõljub selle linna igal nurgal ja see on ideaalne koht puhkamiseks.

Homme on selle puhkuse kõige jubedam päev - ronimine vulkaani otsa. Päev saab alguse kell 4 öösel, liigume bussiga Panajachel'i ja paatidega vulkaani San Pedro  jalamile ja siis edasi alla vaatamata, vaid ülesse poole kondiauru jõul. Seega ei ole vabariigi aastapäeval meil mingit pidu. Õhtul kella 7 paiku peaks tagasi alla jõudma ja siis kohe ka bussiga teele põhja Guatemalasse ehk Floresesse. Sõit sinna võtab 9 tundi. Esimesi muljeid loodan postitada 26. veebruaril (teil siis juba 27. veebruar)