Võtan kiirelt kokku kaks viimast päeva, mis on läinud suhteliselt kiirelt kuid tagumikule valusalt. Mõlemal päeval tuli oma kere voodist välja veeretada juba kell 4 öösel, et siis kell 6 oma koht bussis sissevõtta - ei mingit puhkust!
Ikka, ikka edasi ja ei sammukestki tagasi. Riigist riiki akna taga ühetaoline virvendus - kiirtee hääletõkked vaheldusid metsade või üles haritud põldudega. Ainuke erinevus - alates Tsehhist oli põllud kaetud päevalilledega, mille parim juba möödas. Nimelt olid põllud täis musti päevalille rootse (vars ja seemnetutt).
Parimad hetked päevast olid jalasirutus ja söögipausid. Grupijuhile tuleb igati öelda kiidusõnad, kõik peatused olid planeeritud supper kohtades. Alltoodud pilt üks näide sellest.
22. septembri lõunapaiku läks olukord aknataga veidi põnevamaks. Tavapärast põldude pilti hakkasid esmalt rikkuma väiksed künkad, mis hiljem korralikeks mägedeks muutusid. Jõudsime oma rännakul Alpidesse. Vaimustavad vaated vaheldusid läbi mägede vooklevate tunnelitega. Kui nüüd õieti meelde jäi, siis pikim oli 6 kilomeetrit.
Niipea kui mäestik ületatud, ilmusid vaated viinamarja istandustele. Need saatsid meid sadade kilomeetrite vältel.
Kuniks 23. septembri hilisemal õhtupoolikul maabusime väsinuna kuid vägagi heas tujus linnakesse Ovada.
Kuniks 23. septembri hilisemal õhtupoolikul maabusime väsinuna kuid vägagi heas tujus linnakesse Ovada.
Heas tujus kahel põhjusel. Esiteks on väljas vähemalt 26 kraadi sooja ning teiseks - homsest ei pea enam bussis konutama. Istume sinna vaid lühikesteks kilomeetriteks, et liikuda ühest toredast kohast teise veel säravamasse paika.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar