Reis sai alguse täpselt kell kuus hommikul, kahekordne buss seiskus Vana Pääsküla peatuses. Hetkega olid kohvrid pagasiruumi pandud ja istekohad grupijuhi poolt kätte juhatatud, egas muud hommiku pimeduses ja unise peaga näinudki.
Esimene tõsine (40 minutit) peatus oli Ikla piiripunktis, kus sai keha kinnitada ja jalga sirutada. Algul ei saanud aru miks peatuti nii ruttu aga selgus saabus kohe, pool bussis istuvatest inimestest olid sõitu alustanud öösel Jõhvist. Nende kehad olid kägaras olekust juba suhteliselt kanged.
Kohvitassi taga oli aeg visata pilku ka reisiseltskonnale. Grupijuhi sõnutsi bussis kokku 82 sõitjat, sellest 22 meest. Ehk siis ikka ja jälle on naised need tublimad ja ettevõtlikumad. Vanuseline koosseis võiks hinnanguliselt olla nii - 2/4 vanuses 45-65, 1/4 üle 65e ja 1/4 alla 45e. Aga üldiselt on rahvas entusiastlik, lõbud ja jutukas (segi läbi eesti ja vene keel).
Sõit läbi Läti kulges nagu unes, midagi põnevat silma ei hakanud ja jalakeerutust Läti pinnal teha ei lastud. Bussiaknast sai põgusalt kaeda Riiat, Salatspilsi ja Bauskat.
Arusaamatult kiirelt tuli järgmine riik - Leedu, mille õhku lasti meid nuusutama juba 19 kilomeetril. Seal saime külastada väikest loomaaeda ning kinnitada lõunaeinega keha. Kaks suppi läks maksma 8 litti ehk ca 2,5 eurot. Mööda kiirteid edasi, Kaunasest mööda ja otsemat teed Poola.
NB! Poolas röövitakse - WC külastus maksab 2 zlotti ehk 0,5 eurot. Roosa paber on tagumise otsa pühkimiseks ja roheline kätele. Palun mitte segi ajada.
Järgmine 200 kilomeetrit möödus kui tunnelis. Ega eriti midagi näha ei ole, sest kiirteid ääristasid kilomeetrite kaupa helitõkke seinad. Teed aga on selle eest supper - siledad ja auke annab otsida (ühe leidsin).
Poola on iseenesest ilus maa. Ripakil ja räämas maju ei näinud. Küll võib täheldada, et puidus nad hooneid teha ei oska. Kõik puha tellisest ja üle krohvitud ning värvitud. Kui majad (pigem lossid) on erivärvi võõbatud, siis katused on 95 protsendil juhtudest punased.
Grupijuhi sõnutsi on tegemist tõseselt võetavate põlluharijatega. Eks sellest andsid aimdust ka tohutud suured ja täiskülvatud põllumaad ning sadades meetrites pikad kasvuhooned. Mulle tuttavatest põllukultuuridest hakkasid silma mais ja loomapeet.
Õhtu lõppes Sumovo nimelises teeäärses linnakese vägagi tagasihoidlikus kuid puhtas hotellitoas. Kuna hotelli restorani klienditeenindajal ei olnud meid mahti teenindada, siis võtime jalad selga ning põrutasime 500 meetri kaugusel olevasse bensiinijaama. Meie üllatus oli suur, kui leidsime sealt rohkem kui korraliku toidukoha. Kahjuks aga oli kogu menüü poola keene, ainuke tuttavalt kõlav sõna "guljaz". Eks seda siis saigi käsi, jalgu appivõttes tellitud. Lisaks suutsime teenindajale selgeks teha, et tahame ka porgandisalatit ja mahla. Kõik õnnestus ja 50 zlotti eest toodi lauda maitsvad ja tohutult suured praed. Kahjuks ei minu ega ka ema organism ei olnud selle ära söömiseks valmis.
Pool kõndides, pool veeredes otsisime pimeduses oma hotelli ülesse ja tuppa naastes võttis magus uni ka koheselt võimust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar