26. september päev täis lõbustusi

Päeva esimese pooles käisime vaatamas merilõvide, delfiinide ja papakoide etendusi. Selleks sõitsime pikki rannikut linnakesse Palafollo's. Ei tee pikemalt sellest juttu, eks pilt räägi enda eest. VAHVA OLI!!! VIDEOSID LISADA KAHJUKS EI OSKA, NEED TULEVAD HILJEM.

Peale lõunast siestat (kestavad siin nii paar tundi) viis buss meid linnakesse Margaret de Mar'i flamenkoõhtule. Tegemist oli spetsiaalselt ehitatud hoonega, mis mahutab korraga ca 500 külastajat. Õhtu jooksul pakuti rikkalikku söögi- ja joogivalikut (veini voolas ojadena) ning rohkesti hispaani rahvuslikku muusikat, tantsu ja laulu. Sõnadesse on kogetud raske panna, seda tuleb ise vaatama tulla. Kahjuks oli fotode tegemine ja filmimine keelatud, seega minu soovitud - tule ise siia vaatama!!  

25. september Lloret de Mar ja Tossa de Mar

Oleme lõpuks jõudnud kohal Costa Brava (Prantsuse piirist Barcelona põhjaosani ulatuv) ranniku kuulsaimasse kuurortlinna Lloret de Mar'i. Peale rikkalikku hommikusööki rootsi lauas, sättisime koheselt ennast linnakesega tutvuma. 

Väga lihtne on linnakeses orienteeruda, tänavad piaknevad kõik ruudukujuliselt. Mäest alla randa ja paralleelselt rannaga - pole lihtsalt võimalik eksida. Tänavad kõik suhteliselt kitsad ja üllatavalt puhtad. Omaette naudingut ja silmailu pakkus promenaad, mille pikkuseks ca 1,6 kilomeetrit. Ärge laske ennast pildil petta, ranas ei ole liiva. Kõik seni külastatud linnade rannad on kivised (mõnes suuremad, mõnes väiksemad).    

Hommikupoolikul nautisime laevareisi piki rannikut ja külastasime naaber linakest Tossa de Mar'i. 

Linnake paikneb maagilisel rannakaljul ja on populaarne suvituskoht kunstnike seas. Külastasime 12. sajandist pärit kindlust. Huvitavaks muudab selle asjaolu, et osaliselt elatakse veel tänagi kindluses. Täielikes varemetes on kirik ja omajagu müüre. Vapralt aga seisavad püsti kolm torni. Jalutasime läbi ka mõned nännipoed aga kottei ei leidnud midagi.

Õhtupooliku lesisime hotelli basseini ääres ja tegime lihtsalt rahustavaid jalutuskäike rannapromenaadil. Vette ma kahjuks ei riskinud minna  - külm ja suur laine.

24. september Figueres ja Lloret de Mar

Lõpuks siis oleme jõudnud oma reisi sihtriiki Hispaaniasse. Esimese ja ainukese peatusena külastasime Salvador Dali sünnilinna Figuere'st. Tegemist on vaikse ja rahuliku kataloonia linnaga. Tänavad üli kitsad, rahval aeg kui palju. Kohvikud on kolinud enamalt jaolt tubasest miljööst õue. Ei midagi erinevat Itaalia või Prantsusmaa  linnakestest. Ainukesed, kes mööda tänavat tunglevad nagu oleks kuskile hiljaks jäämas, on vene turistid. 

Emaga astusime läbi ka Salvador Dali ainukesest euroopas paiknevast muuseumist, mille ta ma eluajal ise tegi. Teine tema muuseum asub Ameerikas.

Edasi pidime liikuma juba Hispaani Costa Brava kuulsaimasse kuurortlinna Lloret de Mari'sse. Sõit sinna pidi tulema lühike ja kiire, kahjuks aga saatusel olid teised plaanid. Nimelt ütles bussi mingi torustik töölepingu ülesse ja lasi kõik vajalikud mahlad välja. 

Kuna tegemist oli kiirteega, siis ei tea kust ilmus välja märgistusauto. Meie bussile sätiti ümber ohutusmärgistus, et keegi selga ei sõidaks. Veidi hiljem oli kohal ka politsei. Nii me siis istusime kiirtee ääres ja "nautisime" meeletut palavust 1,5 tundi. Õnneks aga suutsid bussijuhid masinale osaliselt eluvaimu sisse puhuda ja teosammul (30 - 50 km/h) liikusime oma sihtpunkti poole.

Tunnisest bussisõidust sai paaritunnine kurnav sõit. Nimelt ei olnud võimalik bussis kliimat sisse panna, sest koheselt pärast seda tõusis mootori temperatuur lakke. Kohale me aga kõigest olenemata jõudsime. Järgmiseks neljaks päevaks sai meie koduks hotell "Hawai". 

23. september Monaco, Nice ja Cannes

Hommikul (enne kukke ja koitu) alustasime sõitu Prantsuse Rivierasse. Liikumine mööda Itaalia kiirteed möödus sujuvalt - mäenõlvadel paiknevad viinamarja istandused vaheldumisi tunnelitega. Kui Alpid me ületasime, siis Apenini mäestiku alt sõitsime läbi. 

Reisi neljanda päeva lõunaks jõudsime Monaco Vürstiriiki. Põhimõtteliselt laius kogu riik minu jalge ees - vaade ülalt mäeharjalt alla oli lummav. Vaikselt mööda mäenõlva käänulist ja kitsast teed (maapinda pole raisata) laskusime bussiga alla linna/riiki. Esmalt külastasime Monaco linnaosa ehk kanti kus paikne vürstiloss (osaliselt avatud külastajatele), botaanikapark, okeonoloogia muuseum. Ärgem unustagem katetraali, millesse on maetud vürst Rainer ja tema näitlejannast naine Kelly. Vaastasime ära piduliku vahtkonnavahetuse lossi ees, kaesime vaateid kahele sadamale ja sealsetele luksusjahtidele.  

Edasi kulgesime bussiga mööda F1 rada juba luksuslikumasse linnaossa ehk Monte Carlo, mille vaieldamatult kuulsaim kohta on kasiino (mängupõrgu). Tänavatelt ei puudu uhked autod, kõrgustesse tõusvad 5 tärni hotellid ja kuulsaimad moetööstuse firmamärgi poed. Kasiinos oli lahtiste uste päev ehk kõik sai sisse tasuta. Tavaliselt tuleb mängusaali sissepääsuks rahakotti kergendada. Mängimine käib kas krediitkaardi või paberrahadega. Võidukõlin on võlts ja aparaat münte välja ei sülita, vaid annab tseki. 

Edasi külastasime kahte Prantsusmaa turismipärlit - Nice’t ning Cannes`i. Nice’s tegime kahe tunnise jalutuskäigu tutvudes rannapromenaadi ja vanalinnaga, lasime grupijuhil vedada end 400 trepiastme kõrgusele mäeotsa vaadet nautima (oli seda väärt). Mäe otsast vana kindluse kohapeale on tekitatud juga, mis voolab alla vanalt müürilt.

Cannes’ga tutvumine jäi aga väga piiratuks, pimedus võttis võimust. Tegemist on Nice vähendatud kuid mitte ebaolulisema koopiaga. Käisime ära filmivestiavali hoone juures, mida kahjuks täna renoveeritakse. Vaatasime kuulsate näitlejate näpujälgi tänava sillutisel. Enamat kahjuks linna saabuv ööpimedus ja vajadus veel edasi 200 kilomeetrit sõita ei lubanud.

Lühikokkuvõte. Kõik kolm linna on kaljude vahele kokku surutud, rahvas elab neis pead jalad koos. Tänavad on kitsad ja autod on väiksed. Jalgsi liikumiseks tuleb rakendada palju jõudu, sest tänavad on kõik meeldiva tõusunurgaga mäkke. Lubatud ülemäärast luksust ja klamuuri ei leidnud.

Öö tõeline pärl oli aga ööbimiskoht ehk ära sai proovitud formula hotelli - kõik on ülesse ehitatud seadmetele ja võimalikult vähesele inimressursile. Tuba võiks võrrelda saapakarbiga - kaks eesti naist toas korraga püsti ei saa olla, ei ole ruumi. Toas oli kaks voodit, kraanikauss ja imetilluke laud. Uks käib lahti kuuekohalise numbri abil, kui ära unustada, siis ongi jama majas. Toalett ja pesemisruum on putkad, mis automaatselt peale igat kasutamist ennast ise pesevad ehk kui inimene käib WC keskmiselt 2-3 minutit, siis pärast kasutamist putka peseb ennast 5 minutit. Korruse peale on toalette 4 ning pesuputkasid 2. Arvestage ise kui hotelli saabub korraga 82 inimest ja kõik tahavad peale 2 tunnist bussisõitu saada WC-sse.

Eelmise õhtu jama aga muutis veidi positiivsemaks hommikusöök. Seda siiski olid andma tulnud 2 teenindajat ja õnneks ei piirdunud söök prantslaste moodi sarvesaia ja kohviga. Sai nii krõbuskeid, jogurtit jne.

Üks mis kindel, mina seda tüüpi hotelli klient ei ole ja veel vähem olen selle jama eest nõus maksma 35 eurot.

Seiklused jätkuvad kui aega leian. Päevad on pikad ning käimist palju. Meiega on kõik parimas korras ja naudime tõelist suve.

21. ja 22. september Poola, Tsehhi, Austria ja Itaalia

Võtan kiirelt kokku kaks viimast päeva, mis on läinud suhteliselt kiirelt kuid tagumikule valusalt. Mõlemal päeval tuli oma kere voodist välja veeretada juba kell 4 öösel, et siis kell 6 oma koht bussis sissevõtta - ei mingit puhkust!

Ikka, ikka edasi ja ei sammukestki tagasi. Riigist riiki akna taga ühetaoline virvendus - kiirtee hääletõkked vaheldusid metsade või üles haritud põldudega. Ainuke erinevus - alates Tsehhist oli põllud kaetud päevalilledega, mille parim juba möödas. Nimelt olid põllud täis musti päevalille rootse (vars ja seemnetutt).

Parimad hetked päevast olid jalasirutus ja söögipausid. Grupijuhile tuleb igati öelda kiidusõnad, kõik peatused olid planeeritud supper kohtades. Alltoodud pilt üks näide sellest. 



22. septembri lõunapaiku läks olukord aknataga veidi põnevamaks. Tavapärast põldude pilti hakkasid esmalt rikkuma väiksed künkad, mis hiljem korralikeks mägedeks muutusid. Jõudsime oma rännakul Alpidesse. Vaimustavad vaated vaheldusid läbi mägede vooklevate tunnelitega. Kui nüüd õieti meelde jäi, siis pikim oli 6 kilomeetrit.

Niipea kui mäestik ületatud, ilmusid vaated viinamarja istandustele. Need saatsid meid sadade kilomeetrite vältel. 

Kuniks 23. septembri hilisemal õhtupoolikul maabusime väsinuna kuid vägagi heas tujus linnakesse Ovada.

Heas tujus kahel põhjusel. Esiteks on väljas vähemalt 26 kraadi sooja ning teiseks - homsest ei pea enam bussis konutama. Istume sinna vaid lühikesteks kilomeetriteks, et liikuda ühest toredast kohast teise veel säravamasse paika.

20. september Läti, Leedu, Poola

Reis sai alguse täpselt kell kuus hommikul, kahekordne buss seiskus Vana Pääsküla peatuses. Hetkega olid kohvrid pagasiruumi pandud ja istekohad grupijuhi poolt kätte juhatatud, egas muud hommiku pimeduses ja unise peaga näinudki.

Esimene tõsine (40 minutit) peatus oli Ikla piiripunktis, kus sai keha kinnitada ja jalga sirutada. Algul ei saanud aru miks peatuti nii ruttu aga selgus saabus kohe, pool bussis istuvatest inimestest olid sõitu alustanud öösel Jõhvist. Nende kehad olid kägaras olekust juba suhteliselt kanged.

Kohvitassi taga oli aeg visata pilku ka reisiseltskonnale. Grupijuhi sõnutsi bussis kokku 82 sõitjat, sellest 22 meest. Ehk siis ikka ja jälle on naised need tublimad ja ettevõtlikumad. Vanuseline koosseis võiks hinnanguliselt olla nii - 2/4 vanuses 45-65, 1/4 üle 65e ja 1/4 alla 45e. Aga üldiselt on rahvas entusiastlik, lõbud ja jutukas (segi läbi eesti ja vene keel).

Sõit läbi Läti kulges nagu unes, midagi põnevat silma ei hakanud ja jalakeerutust Läti pinnal teha ei lastud. Bussiaknast sai põgusalt kaeda Riiat, Salatspilsi ja Bauskat.

Arusaamatult kiirelt tuli järgmine riik - Leedu, mille õhku lasti meid nuusutama juba 19 kilomeetril. Seal saime külastada väikest loomaaeda ning kinnitada lõunaeinega keha. Kaks suppi läks maksma 8 litti ehk ca 2,5 eurot. Mööda kiirteid edasi, Kaunasest mööda ja otsemat teed Poola.

NB! Poolas röövitakse - WC külastus maksab 2 zlotti ehk 0,5 eurot. Roosa paber on tagumise otsa pühkimiseks ja roheline kätele. Palun mitte segi ajada.

Järgmine 200 kilomeetrit möödus kui tunnelis. Ega eriti midagi näha ei ole, sest kiirteid ääristasid kilomeetrite kaupa helitõkke seinad. Teed aga on selle eest supper - siledad ja auke annab otsida (ühe leidsin).

Poola on iseenesest ilus maa. Ripakil ja räämas maju ei näinud. Küll võib täheldada, et puidus nad hooneid teha ei oska. Kõik puha tellisest ja üle krohvitud ning värvitud. Kui majad (pigem lossid) on erivärvi võõbatud, siis katused on 95 protsendil juhtudest punased.

Grupijuhi sõnutsi on tegemist tõseselt võetavate põlluharijatega. Eks sellest andsid aimdust ka tohutud suured ja täiskülvatud põllumaad ning sadades meetrites pikad kasvuhooned. Mulle tuttavatest põllukultuuridest hakkasid silma mais ja loomapeet.

Õhtu lõppes Sumovo nimelises teeäärses linnakese vägagi tagasihoidlikus kuid puhtas hotellitoas. Kuna hotelli restorani klienditeenindajal ei olnud meid mahti teenindada, siis võtime jalad selga ning põrutasime 500 meetri kaugusel olevasse bensiinijaama. Meie üllatus oli suur, kui leidsime sealt rohkem kui korraliku toidukoha. Kahjuks aga oli kogu menüü poola keene, ainuke tuttavalt kõlav sõna "guljaz". Eks seda siis saigi käsi, jalgu appivõttes tellitud. Lisaks suutsime teenindajale selgeks teha, et tahame ka porgandisalatit ja mahla. Kõik õnnestus ja 50 zlotti eest toodi lauda maitsvad ja tohutult suured praed. Kahjuks ei minu ega ka ema organism ei olnud selle ära söömiseks valmis.

Pool kõndides, pool veeredes otsisime pimeduses oma hotelli ülesse ja tuppa naastes võttis magus uni ka koheselt võimust.

19. september - Hispaaniasse puhkama ehk 14 päev ratastel

Taaskord aeg pühkida Eestimaa tolm jalgelt. Seekord siis 14 päeva (20.09-03.10.2013) bussiga mööda Euroopat, seltsiks seekord kallis ema.

Eesti - Läti - Leedu - Poola - Tšehhi - Austria - Itaalia - Monaco - Prantsusmaa - Hispaania - Andorra - Šveits - Liechtenstein ja tagasi koju

9. märts New York

Terekest taas! Naistepäeva (8. märts) õhtupoolikul kell 9 (kohaliku aja järgi) tervitas meid mõne + kraadiga veidi lumine New York. Lennujaama uksel pakkus 80 dollari eest taksoteenust suvaline vennike, mile me ka lahkelt vastu võtsime. Tunnike hiljem olime juba Manhattanil otse hotelli Marrakech ukse ees. Pimedad tänavad ja hotell väljast olid lausa hirmutavad. Esimene mulje oli petlik. Väike, veidi kulunud kuid hubane hotell. Minu elus on olnud kordi hullemaid.

Hommikul (9. märtsil) lõime varakult silmaluugid lahti, et kasutada maksimaalselt aega NY vaatamisväärsustega tutvumiseks. Ei ole plaani niipea siia tagasi tulla, seega tahtsime võtta kõike mis võtta on.

Alustasime hotellile kõige lähemast ehk Central Park'st. Suur lahmakas park kesk saart,  hetkel suhteliselt trööstitu väljanägemisega - raagus puude ja lumelörtsi pärast. Olenemata varajasest hommikutunnist oli seal sadu tervisejooksjaid ja koertega jalutajaid. Sekka kalpsas ka mõni oravapoiss.

 Peale tunnist rännakut pargis otsustasime teha tutvust metrooga ning võtsime suuna 9/11 memoriaali ehk siis kohta kus kümmekond aastat tagasi seisid kaksiktornid. Mälestuskompleksi kuulub uus püstitatav torn (esimesel pildil keskmes olev torn), veel ehitatav muuseum, 2 neljakandilist basseini (servadele on kirjutatud kõigi hukkunute nimed).

Edasi põrutasime West streeti, saare lõunakaldale, et heita pilk kauguses seisvale vabadussambale. Samba saarele ei sõitnud kuna sinna sisse hetkel ehitustööde tõttu ei pääse. Orkaan Sandy tegi oma töö.

Edasi tatsasime Pääruga kahekesi Wall streetil, Ciry Hall park's ja siis suund juba 5th aveniuule. Teel asutusime läbi ka NY esimesest anglikaani kirikust, et patte lunastada.

Tõsisema peatuse nagu turistile kohane tegime Empire State Building'us. Ropu raha eest lunastasime pääsmed hoone 86 ja 102 korrusele. Kuna ilm oli päikseline, siis vaade ka võrratu.

Kui tornist alla saime andis iga keharakk tunda väsimusemärke (eelkõige kael, kõrgustesse vahtimisest) aga vähe veel. Vaikselt hakkasime liikuma küll hotelli poole aga siiski veel vaja üle vaadata Broadway street ja Time Square. Päike loojus päris ilusast nende meeletute kõrghoonete varju. 

Ja siis tiris Pääru mind veel Madam Tussauds'i vahakujude muuseumisse ja 4D kinno. Tegelikult olin ise ka minekuga päri, sest Los Angeles's jäi mul käimata. Uskumatu kui hästi ikka tehakse inimesi järgi. Kohati tuli tunne, et reaalne inimene seisab sinu kõrval. Vürtsi lisas ka õudustetuba, minu hääl jäi sinna.

Hotelli vaarused kirusime siiski endid veel, sest käimata jäi Chinatown's. Aga eks midagi peab ka tulevikuks jääma.

Homme teeme veel hommikul kiire shopingu juutide elektroonikakaubamajas ja siis pealelõunat juba kodu poole.