Taas kord koitis hommik ja aeg pakkida kohvrid. Pikemat peatust ei tule San Ignasios, sest linn on meile liiga vaikne ja igav. Seega kiire hommikusöök lähimas avatud baaris ja siis turismifirmasse. Seal ootasid juba tuttavad näod, kes korraldasid liiga kauaks maale jäänud inimestele vee lõbustusi.
Peale 1,5 tunnist sõitu Belize City poole, jõudsime metsade vahel olevasse parki. Seal jagati meile kätte pealambid, traktori rehvide õhukummid ja päästevestid. Edasi ootas meid selle varustusega 45 minutiline matk kohalikus metsas. Õnneks oli teekate tasane ja kergesti läbitav. Teel tegime väikseid peatusi, et harida ennast loodusteaduste vallas. Saime proovida vilju, millest tehakse kookoseõli. Selle palmi lehtedest tehakse siin majadele katuseid ja viljad näevad välja sarnased kookosega, kui kordades väiksemad. Pistsime põske mõned termiidid, mis maitsesid kui värske noor porgand aga andsid juurde palju jõudu edasiseks rännakuks.
Ja siis lõpuks olime vee ääres. Oh seda vaadet. Keegi meie väiksest grupist ei suutnud hoida end enam tagasi ja nii sulpsatasime üle pikaaja esimest korda vette. Kellel julgust see pea ees, kes jalad ees. Värskenduskuur läbitud, siis sättisime päästevestid selga ja tagumiku ilusti lohvi sisse. Sõit läks lahti - algul aselasemalt, hiljem veidi rohkem tuure tõstes.
Läbisime kaks piisavalt pikka koopast, milles tegeme ka peatusi. Ühes peatuses tuli meil roomates läbida nii 60 sentimeetrine avaus, et jõuda suurde katertraali mõõtu kuiva koopasse. Seal oli ennemuistne mayade ohverdus kohta ja mägikristallid.
Ei saa kuidaguidagi mainimata jätta, et see kõik oli iga dollarit väärt. Oli mida kehal nautida, silmal vaadata.
NB! Maret - see kogemus on peaaegu võrdne koopa sukeldumisega.
Pärast seda toredust lasime ennast grupijuhil maha panna esimese suure tee ääres, et sõita Belize City'se. Viskasime esimesele chikenbuss'le (sedasi kutsutakse kohalikku transportri, mis on USA's toodud vanad koolibussid) näppu ja 2 USA dollari eest nägu saime otse Belize City bussiterminali. Minule väga hirmutav koht, must ja räpane ja palju neegreid. Ainuke, mida julgesime teha, oli terminali peaukse juures suitsu. Mitte meetritki kaugemale. Oma edasist rahvusvahelit luksusbussi (sõna otseses mõttes) ootasime ca 4 tundi terminalis. Pimeduse eel ilmusid bussijaama ka sõjamehed, siis võis veidi kergemalt hingata. Mul on ülimalt hea meel, et kaks aastat tagasi Maretiga me rendiautoga sellesse riiki ei sisenenud.
Samas saime ka üllatuse osaliseks. Nimelt kohtasime ühte eesti passiga üksi rändavat noormeest. Rahvuselt eestlane aga elab Londonis. Tema oli teel jub 28 detsembrist. Jagas meile vajalikke näpunäiteid Mehhiko sukeldumiste koha, sest oli ise seal veidi aega ühest keskuses koolitanud ennast. Selline kohtumine tegi südamealt soojaks.
Buss ees ja tagumik selles, rahunes ka minus tekkinud õudus maha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar