pühapäev, 10. märts 2013

9. märts New York

Terekest taas! Naistepäeva (8. märts) õhtupoolikul kell 9 (kohaliku aja järgi) tervitas meid mõne + kraadiga veidi lumine New York. Lennujaama uksel pakkus 80 dollari eest taksoteenust suvaline vennike, mile me ka lahkelt vastu võtsime. Tunnike hiljem olime juba Manhattanil otse hotelli Marrakech ukse ees. Pimedad tänavad ja hotell väljast olid lausa hirmutavad. Esimene mulje oli petlik. Väike, veidi kulunud kuid hubane hotell. Minu elus on olnud kordi hullemaid.

Hommikul (9. märtsil) lõime varakult silmaluugid lahti, et kasutada maksimaalselt aega NY vaatamisväärsustega tutvumiseks. Ei ole plaani niipea siia tagasi tulla, seega tahtsime võtta kõike mis võtta on.

Alustasime hotellile kõige lähemast ehk Central Park'st. Suur lahmakas park kesk saart,  hetkel suhteliselt trööstitu väljanägemisega - raagus puude ja lumelörtsi pärast. Olenemata varajasest hommikutunnist oli seal sadu tervisejooksjaid ja koertega jalutajaid. Sekka kalpsas ka mõni oravapoiss.
 Peale tunnist rännakut pargis otsustasime teha tutvust metrooga ning võtsime suuna 9/11 memoriaali ehk siis kohta kus kümmekond aastat tagasi seisid kaksiktornid. Mälestuskompleksi kuulub uus püstitatav torn (esimesel pildil keskmes olev torn), veel ehitatav muuseum, 2 neljakandilist basseini (servadele on kirjutatud kõigi hukkunute nimed).

Edasi põrutasime West streeti, saare lõunakaldale, et heita pilk kauguses seisvale vabadussambale. Samba saarele ei sõitnud kuna sinna sisse hetkel ehitustööde tõttu ei pääse. Orkaan Sandy tegi oma töö.
Edasi tatsasime Pääruga kahekesi Wall streetil, Ciry Hall park's ja siis suund juba 5th aveniuule. Teel asutusime läbi ka NY esimesest anglikaani kirikust, et patte lunastada.
Tõsisema peatuse nagu turistile kohane tegime Empire State Building'us. Ropu raha eest lunastasime pääsmed hoone 86 ja 102 korrusele. Kuna ilm oli päikseline, siis vaade ka võrratu.
Kui tornist alla saime andis iga keharakk tunda väsimusemärke (eelkõige kael, kõrgustesse vahtimisest) aga vähe veel. Vaikselt hakkasime liikuma küll hotelli poole aga siiski veel vaja üle vaadata Broadway street ja Time Square. Päike loojus päris ilusast nende meeletute kõrghoonete varju. 
Ja siis tiris Pääru mind veel Madam Tussauds'i vahakujude muuseumisse ja 4D kinno. Tegelikult olin ise ka minekuga päri, sest Los Angeles's jäi mul käimata. Uskumatu kui hästi ikka tehakse inimesi järgi. Kohati tuli tunne, et reaalne inimene seisab sinu kõrval. Vürtsi lisas ka õudustetuba, minu hääl jäi sinna.
Hotelli vaarused kirusime siiski endid veel, sest käimata jäi Chinatown's. Aga eks midagi peab ka tulevikuks jääma.

Homme teeme veel hommikul kiire shopingu juutide elektroonikakaubamajas ja siis pealelõunat juba kodu poole. 

reede, 8. märts 2013

6. märts koopad Pit ja Dos Ojos


Eestlased on ikka ühed imelikud inimesed, neil kohe on selline ühtne maitse või mingi 7 meel. Me ei ole näinud meie grupi 5 liiget alates Guatemalast ja nüüd äkki ilmusid nad nagu tuhast. Nad lihtsalt seisid seal, sama sukeldumisklubi uksel, mille teenuseid meie 3 päeva vältel kasutanud olime. Esialgu arvasin, et näen unesegaste silmadega viirastust. Ei mõista, kuidas 9 inimest suutsid kõigist neid kümnetest kümnetest klubidest just selle välja valida. Rõõm oli veel suurem, kuna me kõik läksime samadesse koobastesse sukelduma.

Kallid sõbrad tulge Mehhiko koobastesse sukelduma! Täna sukeldusime Pit ja Dos Ojos'e nimelistesse cenote'desse. Selle elamuse kirjeldamiseks ei jätku mul sõnu. See oli nii ilus, võimas, erakordne... Pit osas oli tegemist siis 68 meetri sügavuse ja umbes 50-60 meetri laiuse koopaga, mille põhjas mõnusalt müstiline udu. 39 meetri pealt üles vaadates tunned end kui kosmoses ja kuna nähtavus on vähemalt 50m, siis sa näed taevast ja dzunglit. Ühel momendil istusime koopa ääre peal (13 m sügavusel) ja vaatasime alla... nagu oleksime olnud maailma äärel. Kahjuks ei anna pildid mingil määral edasi seda tunnet, mis seal tekkis. Pildid on tehtud Terje poolt.

Pääru: See udu on seal väidetavalt sinna kukkunud lehtede kõdunemisest tekkinud.


Homme on viimane vaba päev Playa del Carmenis. Tahame selle kasutada vaid enda tarbeks - lebotada rannas ja lihtsal veel veidi ringi vaadata, et mälestused eredamalt ajusoppidesse kinnistuks. 8. märtsi lõunaajal hakkame bussiga liikuma Cancuni ja siis õhtul juba lennukiga New Yorki. Seega blogi kirjutada mul suure tõenäosusega ei ole võimalik. Loodan, et New York võtab meid ilusti vastu (ilma igasuguse lumetormita) ja veedame seal 2 ilusat päev. Kui mingil põhjusel enne Tallinna jõudmist netis ei kohtu, siis kõigile ilusat naistepäeva!

kolmapäev, 6. märts 2013

5. märts Cozumel

Terve tänase päeva veetime saarel nimega Cozumel. Peamine tegevus oli sukeldumine. Emotsioone on raske sõnades kirjeldada. Nautige Kersti tehtud pilte.

teisipäev, 5. märts 2013

4.märts Tulum

Hommikul haarasime Hertz'st rendiauto, millesse 4 valget pikkade jalgadega inimest on suhteliselt raske pressida. Aga saime hakkama. Liisk langes Päärude perele ja noorematel tuli sõita. Võtsime tee ette Tulum'i. Käisime läbi kõik kohad, mis mulle kahe aasta tagusest reisist meelde oli jäänud.
NB Maret! meie hotell on jätkuvalt omal kohal ja rand on sama ilus kui siis.

Esimene peatus oli Grand Cenotes ehk koobastes, mis on pealt lahti. Väga toredad kohad ujumiseks - magevesi. Nägime seal kilpkonni, stalaktiite (laest rippuvad kivimid). Ujuda oli võimalik ühest koopast teise. See oli tõsine elamus. Kohati oli vee sügavus mõned meetrid, kes julgem oli sai koobastesse sisse ujuda (valgustuseta). Oli näha ka nahkhiiri lendamas. Kahjuks on enamus pilte veekindlas kaameras, mille juhe jäi kahjuks Eestisse. Pääru lasi teha väikestel kaladel endale pediküüri.
Tulum'i avalik rand.
Koju jõudes ootas meid üllatus - külalised Eestist. Tegelikult oleme nende meestega kohtumist oodanud juba päris pikka aega. Pidime kohtuma juba Hondurases aga kahjuks nii ei läinud.
Homme on tutvumine Conzumeli saarega ja vaatame üle parimad sukeludmiskohad seal.

esmaspäev, 4. märts 2013

Kujutlusvõime

Mida näed pildil...., lase kujutlusvõimel lennata.
Kas leidsid ülesse mehe näo külgvaate? Veel tänagi ronivad maiad mehe ninaotsale, et olla jumalatele lähemal ja viies seejuures läbi rituaalseid tseremooniaid.